Paljudes riikides on tubakatoodete tarbimise piiramist käsitlevad õigusaktid, mis kehtestavad minimaalse arvukarp sigarettemida saab ühte pakki panna.
Paljudes riikides, kus see on reguleeritud, on minimaalne sigaretipaki suurus 20, nt Ameerika Ühendriikides (Code of Federal Regulations Title 21 Sec. 1140.16) ja Euroopa Liidu liikmesriikides (ELi tubakatoodete direktiiv 2014/40/EL). EL-i direktiiviga kehtestati minimaalne sigaretipaki suuruskarp sigarettepaki kohta, et suurendada sigarettide esialgset hinda ja muuta need noortele vähem taskukohaseks1. Seevastu on maksimaalse pakendi suuruse osas väga vähe regulatsioone, mis varieerub ülemaailmselt 10 ja 50 sigareti vahel pakis. 25 sigaretiga pakid võeti Austraalias kasutusele 1970. aastatel ning järgneva kahe aastakümne jooksul tulid turule järk-järgult 30, 35, 40 ja 50 sigaretiga pakid2. Iirimaal on suuremad kui 20 sigaretiga pakendid pidevalt kasvanud müügist 0%-lt 2009. aastal 23%-ni 2018. aastal3. Ühendkuningriigis võeti pärast standardiseeritud pakendi kasutuselevõttu kasutusele 23 ja 24 sigaretiga pakid. Nendest kogemustest õppides kehtestas Uus-Meremaa standardpakendeid käsitlevate õigusaktide osana vaid kaks standardset pakendi suurust (20 ja 25)4.
Suuremate kui 20 pakendi suuruste saadavuskast sigaretidon eriti huvitav, kuna üha rohkem tõendeid näitab portsjoni suuruse rolli teiste toodete tarbimises.
Toidu tarbimine suureneb, kui inimestele pakutakse suuremaid portsjoneid võrreldes väiksematega, kusjuures Cochrane'i süstemaatiline ülevaade leidis, et portsjoni suurusel on väike kuni mõõdukas mõju toidu ja karastusjookide tarbimisele5. Ülevaates uuriti ka tõendeid portsjoni suuruse mõju kohta tubaka tarbimisele. Ainult kolm uuringut vastasid kaasamiskriteeriumidele ja kõik keskendusidkast sigaretidpikkus, kusjuures puuduvad uuringud sigaretipaki suuruse mõju kohta tarbimisele. Eksperimentaalsete tõendite nappus tekitab muret, sest suuremate pakendisuuruste kättesaadavuse suurenemine võib kahjustada rahvatervise paranemist, mis on saavutatud muude tubakatoodete tarbimise piiramise meetmete abil.
Praeguseks on tubakatoodete tarbimise piiramise poliitika edu paljudes riikides suuresti tingitud hinnapõhiste sekkumiste kaudu tarbimismahu vähendamisest, mitte suitsetamisest loobumise edendamisest, kusjuures suitsetamisest loobumise määr on aja jooksul jäänud suhteliselt samaks6. See väljakutse rõhutab vajadust poliitika järele, mis soodustab suitsetamisest loobumist. Suitsetajate päevas tarbitavate sigarettide arvu vähendamine võib olla edukate loobumiskatsete oluline eeltingimus ja kuigi hindade tõstmine on ilmselt kõige tõhusam strateegia, on tarbimise vähendamisel olnud olulised ka muud tubakatoodete tarbimise piiramise poliitikad7. Suitsetamise trendid on näidanud, et suitsetajad saavad algatada ja säilitada tarbimise vähenemist paljudes riikides. Näiteks aastatel, mil töökohtades hakati üha enam kehtestama suitsetamisvastast poliitikat, loobusid suitsetajad suitsetamisest tõenäolisemalt suitsuvabades töökohtades võrreldes nendega, kus suitsetamine oli lubatud8. Teatatud arvudkast sigaretidPäevas suitsetatavate ühikute arv on aja jooksul vähenenud ka Austraalias, Ühendkuningriigis ja paljudes teistes riikides (2002–2007)9.
Inglismaal julgustavad riikliku tervise ja hoolduse tippkeskuse (NICE) juhised (riiklikud tõenduspõhised tervishoiualased soovitused) suitsetajaid tarbimist vähendama, kuna see tõenäoliselt suurendab loobumise võimalusi. Siiski on teatav mure, et vähendamise edendamine võib kahjustada loobumist ja vastupanu retsidiividele10. Suitsetamisest loobumise sekkumiste süstemaatiline ülevaade näitas, et enne loobumist vähendamine või järsk loobumine andis võrreldavad loobumismäärad suitsetajate puhul, kes kavatsesid loobuda11. Järgnev uuring näitas, et suitsetamise vähendamiseks vähendamine oli vähem efektiivne kui järsk loobumine12; autorid pakkusid siiski välja, et suitsetamise vähendamise nõustamine võib siiski olla väärtuslik, kui see suurendab kaasatust toetuse saamise kontseptsiooniga. Keskkonnamuutus, näiteks piiraminekast sigaretidPaki suuruse vähendamine võib lisaks teadlikule teadlikkusele tarbimist vähendada. Seega annab see võimaluse pakkuda vähendatud tarbimise eeliseid ilma, et suitsetaja tekiks enesevabastavaid uskumusi ainuüksi vähendamise kaudu vähenenud kahju kohta. Edu on näidanud poliitikad, mis piiravad teiste kahjulike toodete maksimaalset suurust ja ühe müügi korral lubatud arvu. Näiteks valuvaigistite arvu vähendamine pakis on olnud kasulik enesetappude ennetamisel.
See artikkel tugineb hiljutisele Cochrane'i ülevaatele,5 mille kohta ei leitud eksperimentaalseid uuringuid sigaretipaki suuruse mõju kohta tubaka tarbimisele.
Otseste tõendite puudumisel oleme tuvastanud olemasolevad erinevused kättesaadavuseskast sigaretid suurused ja sünteesis kirjandust, mis on seotud kahe peamise eeldusega pakendi suuruse piiramiseks:
(i) pakendi suuruse vähendamine võib vähendada tarbimist; ja ii) tarbimise vähendamine võib suurendada suitsetamisest loobumist. Nende eelduste toetuseks tehtud eksperimentaalsete uuringute nappus ei välista ohtu, et üha suuremad...kast sigaretidPaki suurused (> 20) võivad kahjustada teiste tubakatoodete tarbimise leviku vähendamise poliitikate edu. Väidame, et regulatiivne keskendumine pakendi minimaalsele suurusele, ilma et oleks piisavalt kaalutud, kas peaks olema kohustuslik maksimaalne pakendi suurus, on sisuliselt loonud lünga, mida tubakatööstus saab ära kasutada. Kaudsete tõendite põhjal esitame hüpoteesi, et valitsuse määrus sigaretipakkide piiramiseks 20 sigaretiga aitaks kaasa riiklikele ja ülemaailmsetele tubakatoodete tarbimise vähendamise poliitikatele suitsetamise levimuse vähendamiseks.
Postituse aeg: 25. juuli 2024